Ajalugu

Legend

Kuidas Kalevipoeg Haanja maastiku kujundas.

Kalevipoeg (kes oli poeg Kalevile) – ma ei tea, kust ta pärit oli, võib-olla Pihkvast, aga tal polnud laudu kaasas – oli väsinud ja tahtis pikali heita, kuid maa pea all oli liiga lame. Nii kühveldas ta maapinda nii vasakult, kuni tekkis üks munakujuline mägi (Munamägi). Kui sääsed ja hobukärbsed tema ümber sumisesid, keeras ta ennast küljelt küljele ja nii saigi Vaskna järv tehtud. Siis tõusis ta üles ja esimene samm, mille ta tegi, oli Tuulijärv (Tuuli järv) ja teine ​​Tuhkrijärv (Tuhkri järv).

(Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti rahvusliku luule arhiiv “Rõuge vald. Kohad ja pärimus.”, Tartu 2001)

Ajalugu

Taeva piirini ulatuv…

Ikka on tahetud kõrgelt veel kõrgemale näha… Selle sooviga on ka Suure Munamäe tippu torne ehitatud.

Rahvapärimuse järgi olevat esimene torn ehitatud mäele juba 1812. a, kas seoses Napoleoni tungimisega Venemaale või siis olid torni ehitamisest huvitatud 1802. a taasavatud Tartu ülikooli loodusteadlased. Torn olla pärimuse järgi olnud nii kõrge, et paistnud merele ja eksitanud seal laevu….  

Kindlasti on mäele torn ehitatud seoses astronoomi ja geodeedi F. R. Struve (1793 – 1864) juhtimisel aastatel 1816 – 1855 toimunud tegevusega meridiaanikaare mõõtmiseks ja maakera kuju ning suuruse kindlaksmääramiseks. Sellega seoses püstitati nn triangulatsioonitornid piki meridiaani Põhja-Jäämerest Musta mereni, nende seas ka torn Suurele Munamäele.  

1870. a olevat kohaliku pärimuse järgi mäele 8 m vaatetorni ehitanud kohalik kõrtsmik Tuul. Nüüd oli mäkke asja juba rohkematel inimestel. Mets kasvas ja varjas järjest enam vaadet, vaja läks kõrgemat torni.

1890. a, ehitas kohalik rahvas Juhan Kolga eestvõttel ja kohaliku mõisarentniku Jaan Sprenki toel uue torni, seekord 12 meetrit kõrge.

19. saj. lõpus teostati Balti kubermangudes sõjaväe-topograafilisi töid, Suur Munamägi määrati esimese järgu triangulatsioonipunktiks ja mäele püstitati torn. Sellest tornist on olemas ka juba foto.

Rohkem andmeid ja ka fotosid on 1925. a Võru Maavalitsuse eestvõttel püstitatud 17- meetrilisest puust vaatetornist. Juba 1921. a oli tõsisemalt räägitud torni ehitamise vajadusest, aga nappis raha, alles 1925. a leidsid Võru Maavalitsus ja Metsade Peavalitsus vajalikud vahendid ja kaks pool kuud ehitatud torn pühitseti sisse 19. juulil 1925. a. Korrastati ka mäge, rajati jalgteed, paigutati istepingid, tekitati isegi „sõidukite peatuskohti“ nagu kirjutatakse 1935. a trükitud raamatukeses „Haanja Munamägi – turistide Mekka.“ Puidust torn ei kestnud kaua, tekkis vajadus uue, kapitaalsema ja kõrgema torni järele.  

Järgmise torni ehitustöid võttis taas eest Võru Maavalitsus, töid juhatas maavalitsuse tehnik Albert Mägi. Ehitusel kulus 36 000 ehitustellist, 120 m3 põllukive, 265 m3 kruusa, 75 m3 killustikku, mis valmistati kohapeal, 80 t tsementi, 110 m3 vett. Kogu vajalik materjal, ka puitmaterjal tellinguteks ja muuks, tuli mäkke üles vedada. Arhitektiks oli Artur Jürvetson (1908 – 1976), kes projekteeris torni imposantse raudbetoon-tellisehitisena, nii on see funktsionalistliku stiili suurepärane näide Eesti arhitektuuris. Kuna A. Jürvetson põgenes sõja ajal läände, siis nõukogude perioodil temast kui arhitektist ei räägitud midagi, tornil poleks nagu arhitekti olnudki. Torn valmis 1939. a juulikuus, aga pidulik avamine jäi ära, põhjuseks segased ajad nii Eestis kui ka Euroopas. Torni kõrguseks sai 25,7 meetrit. Kavandatud oli ka lift-tõstuk, see jäi ehitamata, aga talle ette nähtud koht oli selgelt näha, sest korruste betoonpõrandas katsid liftile planeeritud avaust paksud plangud.

Teises maailmasõjas torn otseselt sõjakahjustusi ei saanud, siiski olid kõik aknad katki, raamid kõdunemas, uksed irvakil. Torni valdajaks sai riiklikul eelarvel olev Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum, mille energiline direktor Aleksander Krull (1922 -2010) korraldas tornis, taaskord riigi rahade eest, 1955. aastal hädavajalikud remonditööd. Uuendati aknad-uksed, värviti ja valgendati, tekitati töökoht tornivahile. Eesmärgiks oli torn taas külastajatele avada.  

Suurt Munamäge on ikka katnud põlismets, ka siis, kui ümbruskonna alad olid lagedad. Metsal on omadus kasvada…. 1939. a torni viimane platvorm oli sel korrusel, kus praegu on vasest ümmargune plaat kauguste ja ilmakaartega, plaadil alles märge, et see on tehtud 1939. a, sellelt tasapinnalt ei näe praegu õieti enam kuhugi.

1969. a võttis muuseum eest olulise töö tornis, nimelt ehitati juurde üks korrus, mugavamaks ehitati trepp vaateplatvormile. A. Krulli meenutuste kohaselt oleks tööd peaaegu seisma pandud, sest sõjaväevõimudel oli kartus, kas mitte ei hakka tornist paistma Lätimaal Aluksne lähedal olev ülisalajane Zeltini raketibaas. Tornis olevat käinud vastavad asjamehed ja luba korruse ehitamiseks anti, igasuguste kooskõlastuste pärast tuli käia Riias, kus toona asusid Nõukogude Liidu Baltikumi osa vastavad ametkonnad. Torni moderniseerimise autoriteks olid Toomas Rein (s. 1940) ja Veljo Kaasik (s. 1938). Torni kõrguseks sai nüüd 29,1 m. 

Aastatel 1960 – 1998 tehti tornis pidevalt ehitus- ja remonditöid: torni toodi sisse elekter ja telefoniühendus, ehitati välja kohvikuruumid keldrikorrusel, remonditi ja korrastati torni viivat teed, torniesist platsi. Eesti taasiseseisvumise aegadel oli Suure Munamäe torn üks esimesi kohti, kuhu heisati meie sini-must-valge lipp. Oma kõrguse tõttu meelitas torn igasuguste kommunikatsioonifirmade insenere, kes tahtsid siia paigaldada antenne. Neid sinna ka kerkis, kuni tehnoloogiad muutusid ja vajadus niisuguste antennide järele vähenes. Väga kippusid torni ülemise platvormi piirete külge oma armastuse kinnitamise lukkusid paigaldama noorpaarid – kuni see tegevus keelatud sai.

1990. aastate keskel läks torn muuseumi ehk riigi valdusest Haanja valla omandusse. Oli ilmselge, et torn vajab kaasajastamist, taas kutsuti appi arhitekt Toomas Rein, kes tegi aastail 1999- 2000 torni rekonstrueerimisprojekti. Algasid ehitustööd ja 24. juulil 2005. a avati oma ajaloo tõsisema remondi üle elanud vaatetorn taas külastajatele. Torn sai lõpuks ometi lifti – seekord välisküljel liikuva klaaslifti, kust avaneb tõusul imetore vaade Suurele Munamäele ja ümbrusele. Torni jalamile ehitati klaasist kohvikuosa, mis sulandub suurepäraselt loodusega. Keldrikorrusele korralikud tualettruumid, torni toodi sisse veevärk. Rahastajateks EL Phare programm, EAS, Eesti riik, KIK, kohalik kogudus, oli ka eraannetajaid. Pidevalt on korrastatud torniesist ala ja tornini viivat teed, vahetus naabruses asuv vabaõhulava on samuti kujunenud tornikompleksi osaks.

Tornivahid, kes on torni kõige kauem teeninud.

Ene Aedmaa – 25 aastat

Eduard Tagamets – 23 aastat

Heinard Kalk – 21 aastat

Heli Trolla – 15 aastat

Sirje Orav (Lehtsalu) – 13 aastat